Kliendisituatsioonid ja omapoolne süü

Totakad äpardused või kas ikka on ?


Viimasel ajal on mulle mitmelt alustavalt fotograafilt tulnud sarnase sisuga küsimus, need ääretult ebameeldivad kliendisituatsioonid, kas süüdi olen olnud mina või hoopis nemad? Kuidas olen käitunud?
Kuidas negatiivse tagasisidega toime tulnud?


Fotograafia on ala, milles saab ja tuleks ennast harida terve elu. Ma ei pea silmas ainult tehnilisi oskusi. Oma ettevõttega tuleb teha väga palju tööd ja hea fototöötlusoskus on vaid üks väike osa sellest.
Kommunikatsioon on võti.

Me kõik oleme kuskilt alustanud, suur osa on olnud alguses kehvad ja me kõik teeme vigu, ühed põevad seda raskemini läbi kui teised.
Kokkuvõttes, õppetund on vaja saada ja vigadest tarvis õppida. Ma õpin oma vigadest siiani ja vahel astun ikkagi pange!

Panin kirja oma viimase 7 aasta olukorrad, mis on mul meeles tänaseni ehk et kui mõtled, et sa oled vaene kannataja ja saamatu, siis tea, Sa ei ole üksi.
Seega, kui te saate rahulolematu kliendi, kes julgeb seda ka välja öelda, siis on ebameeldiv tunne küll. Võimalusel leidke lahendus, kui ei, siis põdege läbi ja võtke olukordadest õppust. Elu läheb edasi.



Kõige suurem õppetund

Aastaid 6-7 tagasi soovis minu hea sõbranna, et jäädvustaksin tema sõbrannade pundi tüdrukuteõhtu. Olin nõus, aeg kokkulepitud, kohtumispaik kindel. Pakkisin kaamera kotti, hea tuju kaasa ja tegudele!
Neiud olid lõbusas tujus, nõus iga ideega kaasa minema. Dream come true.
Kuid siis hakkas juhtuma igasuguseid asju, mis seda “dream-come-true”-d purustama hakkasid. Vaatame lähemalt.

Mäletan, et olin sel hetkel äsja pääsenud (vähemalt ajutiselt) suhtest, kus minu peal kasutati psühholoogilist vägivalda. Mul oli kodus oma isiklik närvihaige Hitler.

Esimene ohutegur, tema kätte jäi minu korralik kaameratehnika, mida ta loomulikult ei olnud nõus tagastama. Samas oli mul paar lisakaamerat ja teadsin, et need ajavad asja ära.

Ühel hetkel keset fotosessiooni avastan, et pildid tulevad kahtlased, nurgad lähevad tumedaks ja uduseks, teisel varukaameral viskas kummalise blurry peale.
Esimene viga, mõtlesin, et ei tasu rapsima hakata ega miskit öelda, küll hiljem photoshopis korrigeerin. Sessioon sai tehtud ja leppisin kokku, et pildid edastan umbes nädala jooksul.

Esimene viga oleks väga teostatav olnud, oleksin küll ennast kirunud, et kulutan nüüd järeltöötlusele kohutavalt palju aega, aga tulemus oleks ikka tore olnud.

Olukord kiskus hapuks hoopis sellest hetkest, kui mu arvuti pildi mustaks viskas!
Viisin selle kohe garantiiremonti kuna arvuti oli ju vaid 7 kuud vana!
Sealt öeldi mulle, et see tuleb nüüd Saksamaale remonti saata ja mul tuleb oodata 1 KUU! 1 KUUUU!!!
Mulle asendus arvutit ei pakutud. Ilmselgelt vaese kunstiinimese ja tudengina ei saanud ma endale uut arvutit lubada.


Teine viga. Sel hetkel ei andnud ma sõbrannale veel miskit teada, vaid üritasin kiiremas korras lahenduse leida.
Meil oli kodus vana lauaarvuti, vaid Photoshop puudus. Kuna olin ise õpitud abitu, siis palusin õelt, et ta mulle selle tõmbaks. Paanika faktor, ta ei aidanud mind.

Kolmas ja traagiline viga.
Viimases hädas läksin internetiavarustesse ja hakkasin online versoonis pilte töötlema. Loomulikult ei saanud ma seal enda jaoks kõige olulisemaid asju teha, nagu nt grupifotolt kinnised silmad lahtistega asendada, vähendada udusust, clone stamp tooli kasutada. Eelkõige sain lisada piltidele rõõmsamad toonid ja tegelikult olid nad minu silmis vahvad, palusin ka mitmel tuttaval üle vaadata ja sain positiivse kinnituse.

AGA,
interneti töötlusprogramm tõmbas fotode kvaliteedi olematuks!
See oli aeg, kui ma ei pildistanud RAW-s ja ei teinud originaalist duplikaate  ja töödeldud versioonist. Eks te juba aimate kuhu ma enda looga lähen.

Edastasin fotod.
Alguses tundus, et kõik on kombes.
Mõne hetke pärast tuli sõbranna uurima, kas saaks ka originaalfaile.
Nonii, nüüd oli juba aru saada, et seis on jama, aga mulle seda veel otse ei öelda.
Paar tundi hiljem sain väga konkreetse ja karmi sisuga kirja, et mu töö on saast ja seltskonnast on üks fotograafia kursuse läbinud ja isegi tema oskaks paremini, nemad nõuavad originaalfaile ja see raha ei olnud kindlasti seda jama väärt.

Ma üritasin seda kirjavahetust üles leida, aga tulutult. Ilmselgelt ma ei rääkinud oma muredest, sest see pole ju kliendi probleem, isegi kui tellis sessiooni kallis sõbranna. Tõenäoliselt ma isegi ei vabandanud, lihtsalt ütlesin, et jama ja kurb lugu küll ja originaale kui selliseid pole ja edastasin mõned üksikud failid, mis olid veel töötlemata.
Ega ma rohkem vastust ei saanud ka.
Ilmselgelt rikkusin ma sellega suhte oma sõbrannaga ja tegin endale, kui fototurul alustavale fotograafile suure antikampaania. Ütleme, et seltskonnas on 10 inimest, lisaks räägivad nad oma ebameeldivast kogemusest paljudele edasi. Isegi, kui ma olen aastatega tugevalt arenenud ja sellist käkki enam ei korralda, tean, et nad ei tuleks iial minu juurde fototeenust tellima. Piisab ühest lahendamata ja ebameeldivast olukorrast ja ongi kõik.

Mäletan, et põdesin seda kohutavalt läbi. Käekotti ilmus tagasi suitsupakk, kaotasin paari nädalaga 5 kg ja tagatippu jäin keset suve tugevasse palavikku. Kõige hullem karistus mida ma endale tegin, mina oma haavata saanud enesekindlusega roomasin isikliku Hitleri juurde tagasi.


Mida ma oleksin võinud paremini teha?
Loomulikult suhelda ja sõbrannale märku anda, et olen jamas seisus.
Hetkel mõtlen, et kasvõi edastada siis seltskonnas olevatele fotoproffidele töötlemata failid, ette-taha vabandada ja isegi raha tagastada. See 50 EUR, mis ma sel ajal küsisin ei olnud seda väärt.
Teiseks, ma poleks pidanud kohe rapsima hakkama, vaid uurima lisavariante, et ehk saaksin kellegi arvutist pildid kvaliteetsemalt ära töödelda.
Kuidas Teie oleksite käitunud?



Situatsioon, kust õppisin, et ei tasu otsustega rutakas olla


Olukord toimus 5 aastat tagasi.
Mulle helistas sümpaatne tuttav ja soovis mind enda isa juubelile fotograafiks uurides,  kas olen sel kp saadaval ja mis võiks olla ligikaudne hind, kui minu teenust oleks vaja 5-6 h.
Esiteks, ma ei taha kunagi detailideni kokku leppida telefonikõne vahendusel, eriti veel hinnas. Mulle on oluline, et kõik oleks kirjalikul teel salvestatud.
Sel hetkel sain talt infoks, et külalisi on ca 60. Esimene mõte – selline mõnus rahulik ja tagasihoidlik, väga armas. Kallile tuttavale tulen ikka vastu, siiski papa tähtis üritus.
Andsin nõusoleku ja ütlesin, et teen 300 EUR ära. Ürituseni oli mitu kuud veel aega.

Ühel vahval päeval võttis minuga kontakti naisterahvas, kes tutvustas end kui ürituse korraldaja. See oli mulle esimene ohumärk. Ta lubas saata mulle ajakava ja palus mul kohal olla vähemalt 30 min varem, et kõik 200 külalist punasel vaibal jäädvustatud saaks.
Wait what?!
Võtsin koheselt ühendust tuttavaga, mille peale ta vabandas, et ega ta ka ei teadnud veel, mis täpselt tuleb.
Aga teate mis, süüdistada sain ju ainult ennast, see oli siiski minu viga. Olin enda peale ääretult pahane, et ruttavalt hinnas kokkuleppe tegin, ilma kogu lisainformatsiooni teadmata.
Üks asi, mille ma vähemalt välja kauplesin, oli lisafotograaf, kes aitaks mul kõik külalised pildile saada.
Nii ma siis seal olin, pildistasin 5h olematu summa eest suursündmust, kus esines Tanel Padar ja Tallinna legendaarne Viru kabaree, rääkimata sellest, et  kallis šampus voolas ojadena ja eelroaks olid austrid.

Õppetund?
Loomulikult suhtle mobiili vahendusel ja saa esmane informatsioon, aga ära tee ruttavalt kokkuleppeid. Seedi saadud informatsioon läbi ja luba endast peatselt märku anda.
Eriti hea oleks, kui kogu informatsiooni saaks lisaks edastada maili vahendusel ja alles siis tee omapoolne hinnapakkumine, lisaks lepi kokku tingimused.


Kõige ebameeldivam olukord


Olen pikalt mõelnud, kas võtta sel teemal sõna või mitte. See toimus 5 aastata tagasi, kui mult telliti peresessioon, kuhu kuulusid ka vanavanemad. Sessiooni ajal kulges kõik väga hästi, perekond oli väga koostööaldis, suhtlesin sõbralikult vanavanematega ja julgustasin neid takka, et nad ei pea ainult sirge seljaga istuma ja ainiti mind vaatama. Vanaisa oli kohe eriti tore ja tragi.
Poolteist nädalat hiljem edastasin galerii ja jäi mulje, et kõik on väga rahul.
Olukord kiskus kummaliseks nädal hiljem, kui väga tore vanaisa, kes oli sel hetkel 70ndates hakkas minu isikliku konto pilte kommenteerima. Ei, sisuks ei olnud klassikaline kommentaar, mida ma olen harjunud nägema, nagu näiteks “ Kaunis Susan, loodan, et sul seal pealinnas läheb hästi. Meie Maiega käisime kartuleid võtmas ja nüüd joome kamina ääres kohvi”.
Sisu oli hoopis “ oii, mis kaunid pätsikesed Susan”
                            “ uurr, kui sexy, näita enamat”

Ma ei hakka siia üksikasjalikult copima, mida mu silmad nägid.
Otsustasin lihtsalt kommentaarid ära kustutada ja mitte välja teha.
Ja siis juhtus midagi, milleks ma valmis ei olnud, sain privaatsõnumina fotod, millest alguses aru ei saanud, kuni hetkeni, mil oleks tahtnud silmad katki kratsida. Kellegi kallis 70ndates vanaisa otsustas mulle saata endast alasti pildid, käes tugevas haardes väga isiklik kehaosa.
Lisaks lause: “Sa  ütlesid, kui tore meiega oli ;)”

Olgem ausad, ma olin šokis. Ma nuputasin pikka aega, mida sellise olukorra puhul teha, paar sõbrannat soovitasid koheselt politsei poole pöörduda, aga see ei tulnud kõne allagi.
Kokkuvõttes on mul tunne, et tegin ikkagi halva otsuse.
Pärast pikka kaalumist otsustasin kirjutada kliendile, ehk siis vanaisa lapselapsele ja väga viisakalt olukord lahti seletada. Loogiline, et ta oli väga šokis ja vabandas vanaisa käitumise  pärast tuhat korda. Ilmselgelt oli tal nii häbi, et ta ei tule enam kunagi minu juurde pildistama.
Hetkel olen arvamusel, et oleksin pidanud vanaisale lihtsalt bloki peale panema. Või mis Teie arvate?


Olukord, kus ma ei valmistanud end piisavalt ette + hilisem närvirakkude hävitamine

Nagu ma olen öelnud, inimene õpib terve elu. Antud olukord toimus pool aastat tagasi kõige kiiremal perioodil ehk jõuludel.
Mulle kirjutas klient, kes soovis enda sugulase sünnipäeva jäädvustamist restoranis.
Jutt käis umbes tunnisest melust ja mõnest poseerimise pildist.
Päev enne suutsin toidumürgituse saada, olukord ei olnud kiita, aga olin kindel, et küll järgmiseks päevaks parem on. Ei olnud. Otsustasin kliendile kirjutada ja vabandada, et ei ole ikka hea idee, et ma tuleksin ja rääkisin olukorrast. Loomulikult oli ta pabinas, sest ütlesin ju viimasel hetkel pildistamise ära ja sellisel kiirel perioodil ei leia nii lihtsalt asendajat. Mida ma tegin? Loomulikult mul hakkasid süümekad! Mõtlesin omaette, et okeiii, ma ei ole nüüd juba tund aega wc potti kallistanud, ma saan hakkama, mis see siis ikka on. Tuleb mul vaid natuke aega sümpaatne perekond ära jäädvustada.
Pakkisin asjad kotti ja hakkasin sihtkohta jalutama.

Minu viga?
Ma ei uurinud tausta ja väikese perekonna asemel ootas mind suguvõsa kokkutulek.
Teine suur suur viga, kuna olin arvestanud väikese seltskonnaga, siis teadsin, et tulen ilma välguta toime ja ei pakkinud seda isegi kaasa.

Seega – seal ma olin, suure pundi ees, endal seest iiveldamas ja suguvõsa ootamas minu juhiseid, enamikel kärsitu meel, sest et õhtusöök oli ju ootamas.

Ja ülla ülla, ma olin väga stressis, sest ruumides oli ainult õdus valgus ja ma lollakas ei pakkinud välku kaasa!!!
Alles paar päeva hiljem kui ennast kirudes  väga pimedaid pilte päästa üritasin tekkis mõte, et miks ma kasvõi kaamera enda välku ei kasutanud?!
Kokkuvõtteks.
Ma kulutasin korralikult närvirakke, aega ja natuke pisaraid, et saada käib-kah-tulemus.
Kliendilt kurjustavat kirja ei saanud, pigem sujus kõik viisakalt. Samas tean, et ma teda rohkem enda kaamera ees ei näe ka.
See on ainus kord minu ettevõtluse ajaloos, kui ma kliendile arvet ei edastanud.

KOKKUVÕTTEKS

HEA SUHTLUS ON KÕIGE ALUS!

KUI OLED HÄDAS, SIIS KÜSI ABKUI KLIENT POLE SINUGA RAHUL, ÜRITA LEIDA LAHENDUS ( KUI ON) vabanda ja ära torise.
ÄRA RUTTA PAKKUMISTE TEGEMISEL, PALU KLIENDIL EDASTADA KOGU INFORMATSIOON JA ALLES SIIS TEE HINNAPAKKUMINE.
KUI SATUD PERVERDI PEALE, SIIS PANE TALLE SOTSIAALMEEDIAS LIHTSALT BLOKK PEALE. ÄRA TRAUMEERI LÄHEDASI.
VALMISTA END KORRALIKULT ETTE, ISEGI KUI SA HILJEM ENAMIKU TEHNIKAST EI KASUTA. ALATI KARTA, KUI HILJEM KAHETSEDA.
KUI REKLAAMID END TURUL PROFESSIONAALINA, SIIS ON SEE AINULT SINU PROBLEEM, ET RONISID HAIGENA VÄLJA JA KEERASID KÄKI KOKKU.




Omal ajal, kui ma alles alustasin, siis ei olnud või ei olnud ma teadlik  fotograafide gruppidest, lisaks ei olnud mul selles valdkonnas tegutsevaid sõpru.
Oskan hetkel omast kogemusest öelda, et toetav seltskond on suureks abiks.
KUI ON MURE, SIIS KÜSI ABI JA NÕU.
AINULT ARROGANTSED INIMESED HAKKAVAD PARASTAMA.

susanmust

Passionate portrait photographer from Estonia.

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

More from Portfolio