Olen alati armastanud kodukandis ringi hulkuda. Vahel seiklen jala, vahel jalgrattaga. Mulle meeldib jälgida inimesi ja maailma enda ümber, erinevaid meeleolusid oma kaameraga jäädvustada. Olen vaimustusega pildistanud Karlova imelist puitarhitektuuri, teinekord jälle otsinud silmsidet mõne koduaknal peesitava beeži kassiga. Hulkusin ka karantiini ajal. See oli eriline aeg, mil majade akendest paistis lisaks kiisudele inimesi. Enneolematult palju inimesi. Need olid samad näod, keda olin harjunud kohtama kodukandi tänavatel. Tahtsin jäädvustada ka seda erakordset aega. Ei, kindlasti mitte salaja, vaid ikka nii, et nii endale kui neile „koduaresti“ halli argipäeva natukene särtsu lisada. Sain üle oma esialgsest kohmetusest ning tegin sotsiaalmeedia vahendusel ettepaneku teha üks karantiiniaegne mälu-projekt. Terve aprilli istusin vahetevahel oma „musta ratsu“ selga ja pildistasin Karlova inimesi nende koduakendel. Tähistamaks karantiini lõppu pakun teile kõigile vaatamiseks oma fotoseeriat „Karlova aknad ja inimesed: 2020. aasta karantiin“.
Nendel piltidel on ka veel üks kõrvallugu. Millegipärast juhtus nii, et õppisin just läbisaanud kartantiini ajal sahtleid ja laekaid sorteerides tundma ühte vahvat, ettevõtlikku, seiklus- ja õpihimulist neidu, kelle nimi oli Marta. Marta kirjad räägivad, et kriisid muudavad maailma, muudavad meid endid, meie suhteid teiste inimestega, kujundavad ümber meie tavasid, eelistusi, mõttemaailma. Kõike seda ilmestasid fotod, mida ajaliselt lahutas vaid mõni aasta. Need on pildid ja mälestused sellest, mis oli enne, mis oli siis ja mis oli pärast. Marta nooruse lõikas pooleks Esimene maailmasõda. Ta oli minu vanavanaema. Temale mõeldes panen oma pildid (nii paberil kui disketil) ka vanasse laekasse. Ehk vaatavad neid kunagi meie lapselapsed ning mõtisklevad oma vanavanemate 2020. aasta murede ja rõõmude üle.
Categories: Uncategorized
Recent Comments