Kristi & Misha


Misha tuli minu ellu peaaegu neli aastat tagasi. Olin pikalt soovinud kassi võtta ja kui lõpuks sai päris oma koju kolitud, tundus kaua oodatud soov reaalsuseks saamas. Minu armas klient Kertu Jukkum, kes jõuab lisaks kõigele ka kasside päästmisega tegeleda, rääkis, et ühel tema Viljandi varjupaigast võetud hoiulisel sündisid mõni aeg tagasi pojad, kellele just kodusid otsib. Kassipoegi oli igas värvis ja mustriga, aga söekarva kiisu oli just see, keda olin tahtnud. 2015. aasta suvel see soov täituski. Hoiukodus Mõmmiks kutsutud kassike sai aga nimeks Misha. Tahtsin, et nimes oleks s-täht ning kuna tema ema oli Vene sinise tõutunnustega, paistis antud nimi ideaalse variandina. Huvitav kokkusattumus oli see, kui kevadel nägin sisustuspoes ilusat lemmiklooma toidusäilitusnõud ja ostsin selle ära mõttega, et küll kass ka kunagi tuleb. Kui Misha mõned kuud hiljem oma koju jõudis ja talle kõike vajalikku sisse seadsin, sain aga suure üllatuse osaliseks. Toidukarpi unustatud tšeki pealt selgus, et see on ostetud täpselt samal päeval, kui Misha sündis, 28.04.2015. Lemmiklooma passi ja tšekki kõrvutades valdasid mind ülevoolavad tunded, kas tegemist oli ikka juhuslikkusega? Nüüdseks 7,5 kg kaaluv siidpehme nurrumootor on väga jutukas, nutikas ja ajab mind südamest naerma. Misha kallistamine on tõeline stressipeletaja, kuna ta on mõnusalt suur. Naljakas on see, et talle meeldib süles olla siis, kui ise oled püsti ja samal ajal kõnnid mööda tube ringi. Mõnikord vaatan oma karvasele sõbrale otsa ja tundub uskumatu, et midagi nii täiuslikku saab olemas olla. Olen rõõmus ja tänulik, et saame osa üksteise eludest.

Categories: UncategorizedTags: ,

susanmust

Passionate portrait photographer from Estonia.

Leave a Reply